Kunstläätse valikud: kas nägemise ulatus või kvaliteet?
Prillidest vabanemiseks või katarakti tõttu läätsevahetust kaaludes on mitmeid kunstläätse valikuid. Määravaks võib olla ühelt poolt silma seisund, sest silma sarvkesta ja võrkkesta ehitus või patoloogia võib olla põhjuseks, miks kõik valikud ei pruugi olla head, seda nii lühikeses kui pikas vaates. Kui aga silm on terve ja patsient silma mõjutavate üldhaigusteta, siis on otsustamisel aluseks see, mis patsiendi enda jaoks on nägemise juures kõige olulisem. Kaalukausil on ühel pool nägemise kvaliteet ja teisel pool ulatus, kuhu prillita hästi nähakse. Kui soovitakse maksimaalset kvaliteeti, siis on hea nägemise ulatus prillita väike ja erinevatele kaugustele vaatamiseks tuleb kasutada prille. Kui soovitakse näha prillita kõikidele kaugustele, siis tuleb arvestada väikese kvaliteedi langusega.
Kunstläätsed on pehmest plastmassist ja nende kuju erinevalt oma läätsest ei muutu. Ühelt poolt tagab see samasuguse optika ka järgnevateks aastateks, aga teisalt peab erinevatele kaugustele nägemiseks läätse optika jagama valguse hulka kogu nägemisulatuse peale. See aga tähendab, et ühelt kindlalt kauguselt satub silma vähem valgust kui seda monofokaalse kunstläätsega. Heas valguses ei pruugi erinevus monofokaalse ja multifokaalse läätsega vaatamisel väga tajutav olla, aga näiteks hämaras on värvid multifokaalse läätsega vähem kontrastsed. Multifokaalse kunstläätse varjuküljeks on ka pimedas valgusallikate ümber tekkivad valguskiired ja -kuma, mida mingi prilliga eemaldada ei saa.
Nii kaugele kui lähedale nägemiseks peaks kunstläätse fookussügavus olema umbes 3 dioptrit. Monofokaalsel on see umbes 0,5 ja trifokaalil 3 dioptrit. Viimastel aastatel on valikusse tulnud ka laiendatud fookussügavusega läätsed, mille fookuse ulatus on trifokaalist väiksem (1,5-2,5 dioptrit), aga selle eest nägemise kvaliteet parem.
Laiendatud fookussügavusega EDoF (Enhanced Depth of Focus) läätsed on olemuselt multifokaalid ja võivad olla kas diffraktiivsed ja mitte-diffraktiivsed. Läbi diffraktiivse läätse silma sattuv valgushulk lõhutakse justkui peeneteks osadeks või lõikudeks ja see põhjustab halo, kuma ja kiirtepärja efekti. Mitte-diffraktiivses läätses venitatakse valgushulk laiemale alale ilma seda lõhestamata ja fookuse (s.t. ilma prillita nägemise) ulatus on küll väiksem, aga halode ja kiirtepärga see eest minimaalselt. Sageli kasutame läätsede valikul ka nn. mix and match tehnikat, kus ühte silma pannakse trifokaal ja teise EDoF lääts.
Laiendatud fookussügavusega monofokaal pluss läätsede puhul kasutatakse sügavustaju suurendamiseks sfäärilist moonutust ehk läätse keskosa ja ääreala läbivad valguskiired koonduvad silmapõhja pisut erinevates kohtades. Monofokaal pluss läätsede nagu Rayner EMV ja Eyhance fookussügavus on kuni 2 dioptrit. Kuna sellega aga kogu vajalikku nägemisulatust ei kata, siis rakendatakse monovisiooni põhimõtet, kus ühe silmaga näeb hästi kaugele ja keskdistanstile ning teise silmaga keskdistansile ja lähedale. Öeldakse, et tasuta lõunaid ei ole. Võiks öelda, et monofokaal pluss läätsedega monovisiooni kasutades on tegu odava lõunaga, kus nägemise kvaliteeti kaotamata saavutatakse hea „sotsiaalne“ nägemine, s.t. sellise valikuga inimene näeb hästi kaugele ja ka väljasirutataud käe kaugusele, mistõttu ei vaja ta reeglina näiteks telefoni kasutamisel prille. Väiksema teksti pingutamata lugemiseks saab abi nõrkadest pluss-prillidest. Laiendatud fookusega monofokaalid on hea lahendus ka siis kui silmapõhjas on väikesi muutusi või esineb üldhaigusi nagu näiteks diabeet, mis võivad tulevikus põhjustada silmapõhja kahjustust. Kuigi monofokaal pluss läätsed on odavam lahendus kui multifokaalid, võivad need olla paremaks lahenduseks.